Sign in

Mõttelaadi muutus: väärtustada ressursse

Kristiina Kerge, ilmus 5.novembril ajakirjas Eesti Loodus

Kujutage ette tulevikku, kus äraantavad jäätmed mahuvad iseliikuvasse pakirobotisse, sest jäätmed on puhtad ja neid on vähe.

See on võimalik, kui minu neljaliikmelisele perele tarvilikud tooted oleksid loodud ring majanduse printsiipe ja Maa taluvuspiire arvestades. See on ideaal, mille poole püüdlen iga päev. Paratamatult tekib küsimus: kas minu ootused on liiga kõrged või ongi tegemist inimkonna suutmatusega vastutada tehtu eest?

Tänavune aasta on juba pakkunud erakordseid näiteid, kuidas üritame kokkulepitud suunistest taganeda. Oleme näinud, et koroonaviiruse leviku tõkestamise sildi all õigustatakse ühekorrapakendeid ning taganetakse keskkonnakaitseeesmärkidest. Me ei saa taganeda eesmärkidest, mis on püstitatud, hoidmaks ära pikaajalist ja tõendatud mõju meie koduplaneedile ja selle elanikele. Positiivne külg on see, et järjest rohkem kirjutavad Eesti teadlased ilmekaid artikleid ja näitlikustavad selgelt, et meie planeedi ressurssidega arvestamine on majanduse alus, mitte lihtsalt kõrvaline aspekt muude tegurite hulgas.
Johan Rockströmi ja Pavan Sukhdevi joonisele on koondatud ülemaailmsed säästva arengu eesmärgid. See näitab tabavalt, kuidas biosfäär on globaalse jätkusuutlikkuse alus ja mismoodi toit seostub kõigi globaalsete eesmärkidega.

Mismoodi liikuda raiskavast jäätmekesksest mõtteviisist ressursside väärtustamise poole?
„Jäätmed“ ja „prügi“ on sõnad, mis esmalt seostuvad millegi räpase, ülearuse ja kasutuskõlbmatuga. Ent lähemalt vaadeldes ilmneb, et iga päev tekkivate jäätmete hulgas leidub olulisi ressursse

  • mida saab suunata ringlusse;
  • esemeid, mida on võimalik parandada ja/või korduskasutada;
  • tarbetut kraami, mida saab vältida.

Võtame ette toidujäätmed ja pakendid. Teatavasti hõlmavad toidujäätmed kaalu poolest ja pakendid mahult suure osa segaolmejäätmetest. Toon näiteid, kuidas neid vältida, mil moel jäätmetes peituvaid ressursse uuesti kasutada ja millised võtted aitaksid vähendada raiskamist.

Eesti kodudes tekkivatest toidujäätmetest tervelt kolmandik on lihtsalt tarbimata jäetud toit (ülejäänud on toiduvalmistamise jäätmed, nagu juurviljakoored jms) [1].
Toidu tootmisel on laiemad mõjud: väetiste ja kemikaalide tootmine ja tarvitus koormab keskkonda ning intensiivpõllumajandus avaldab negatiivset mõju elurikkusele. Praegu ei kajastu see toote hinnas ja võimendab veelgi ressursside raiskamist. Selleks et väärtustada toidu tootmiseks kulunud ressursse ja vähendada raiskamist, on üksikisikule kõige lihtsam moodus planeerida oma oste. Eriti tähtis on mõelda läbi kogused ja säilitamise võimalused. Igal toidutootmise ja tarneahela tasandil tuleb tunduvalt vähen-dada toidujäätmete hulka. Mida ei ole õnnestunud vältida, see tuleks biogaasina või kompostina ringlusse võtta.
Toidujäätmed on orgaanilised jäätmed, mida saab suunata uuesti ringlusse, tehes kodus komposti [2] või kogudes jäätmeid liigiti ja andes need üle jäätmefirmale. Kohalikud omavalitsused on kohustatud korraldama toidujäätmete kogumist. Ent elanikud peaksid andma selgelt märku oma soovist toidujäätmeid eraldi ära anda.

29. septembril peeti rahvusvaheline konverents „Lõpp toiduraiskamisele!“ [3]. ADEME (Prantsusmaa ökoloogilise ülemineku agentuur) toidujäätmete valdkonna ekspert Laurence Gouthière tõi seal näite Prantsusmaalt, kus juba 2016. aastal kiideti üksmeelselt heaks seadus, mille järgi on muu hulgas vähemalt 400 ruutmeetri suurustel kauplustel keelatud ära visata toitu, mida kõlbab veel tarbida. Jaemüüjad on seaduse põhjal kohustatud toidujäätmete annetamiseks sõlmima lepingud heategevusorganisatsioonidega, sest nii saab toitu annetada kiiremini ja lihtsamalt. Annetused toidupankadele on kasvanud üle viiendiku alates seaduse kehtestamisest. Toidusektoris tekkivate toidujäätmete hulk on Prantsusmaal paari aastaga vähenenud 14,5% [4].
Eestis koostatakse mitme ministeeriumi koostöös toidujäätmete vähendamise tegevuskava, mis peab valmima 2020. aasta lõpuks [5]. Loodan siiralt, et see põhimõtteline suunamuutus tuleb ulatuslik ning aitab tulevikus luua ressursse väärtustavaid ärimudeleid.

Pakenditel on oluline roll toodete transpordis ja hoius. Probleem ei ole pakendid, vaid nende plaanitud kasutusaeg ja -viisid. Lähtudes jäät-mehierarhiast, on esimene samm vältida jäätmeteket ja teine samm kor-duskasutus.
Suurimat mõju pakendite ja nende jäätmete hulgale avaldavad üleeuroopalised õigusaktid ja selged finantsmeetmed, mis teevad üle-pakendamise kulukamaks või keelavad teatud ühekorrapakendite turule laskmise. Üksikisikul on hästi planeerides võimalik pakendijäätmeid vähendada, kuid neid täielikult vältida ei õnnestu.

Korduskasutusviise luues ei pea ootama Euroopa Liidu õigusakte, vaid on mõistlik toetada kohalikku ettevõtlust ja luua lokaalseid lahendusi.
Ringluspakendite tarvitus aitab vältida ühekorrapakendite tootmisele kuluvaid ressursse ja tarbetute jäätmete teket, loob uusi töökohti ning elavdab kohalikku majandust.

Eestis võetakse korduskasutusse näiteks tagatisrahasüsteemi pudelid, millel on märge „K“. Ülejäänud panditaara purustatakse ja suunatakse materjalina — toorainena — ringlusse. Ehk näitlikustades: alumiiniumijäätmeid ümber sulatades säästetakse kuni 95% energiast, mis kulub alumiiniumi valmistamiseks esmasest toormest. Tavapärast plekkpurki on 20 korda efektiivsem toota taaskasutatud materjalist kui esmatoorainest.

Selleks et toitu kaasa ostes võetaks laialdaselt tarvitusele ringluspakendid, on oluline seadusandlik tugi: toidu kaasamüügile tuleks kehtestada ühtsed nõuded, mis soodustaksid ringluspakendite rakendust.

Süsteem toimiks samamoodi nagu praegu Eestis üritustel ja festivalidel juba rakendatud topside ja nõude pandisüsteem. Seda laadi süsteeme on võetud kasutusele mitmel pool maailmas, inspireeriv näide on rahvusvaheline ettevõte Loop, mis vahendab ringluspakendites mitmesuguseid kaupu [6] .

Kolmandal kohal on jäätmete ringlussevõtt materjalina. Eestis tekib iga elaniku kohta umbes 311 kg olmejäätmeid aastas, mahult 60% on neist pakendid. Kui koguda pakendeid liigiti, saab need suunata materjalina ringlusse; see võimaldab inimesel maksta vähem segaolmejäätmete äraveo eest.

Eestis on kolm võimalust suunata pakendeid taaskasutusse:
1) avalikud kogumispunktid
2) kohtkogumine näiteks ettevõttes, eramajades ja korteriühistutes (see teenus ei ole kogu riigis kättesaadav)
3) korraldatud jäätmeveo raames (omavalitsuse ja taaskasutusorganisatsiooni kokkuleppel).

Tähtis on teada, et segaolmejäätmete hulka visatud pakendit ei saa enam taaskasutada.

Novembri eelviimane nädal on kuulutatud üleeuroopaliseks jäätmetekke vähendamise nädalaks (European Week for Waste Reduction). Tänavu on fookuses nähtamatud jäätmed (invisible waste) — ressursid, mida on kulutatud toote valmistamisel ja mida ei ole võimalik ringlusse võtta [7].
See on sobilik aeg vaadata üle oma valikud ja ammutada uusi teadmisi, kuidas nii eraelus kui ka tööl näiteks ettevõtja, õpetaja või loodussõbrana jõustada ringmajanduse printsiipe ning Maa taluvus piire arvestavaid põhimõtteid ja algatusi.